Milleks meile retseptid?

Jah, milleks.. võiks ju läheneda toidule palju loomingulisemalt, valides tooraineid ja valmistusviisi enda parema äranägemise järgi. Kui raske see ikka olla saab? Ei olegi raske, aga minu kogemus ütleb, et võttes aeg-ajalt ette korraliku, retsepte järgiva söögitegemise, on minu ja minu pere-sõprade söögilaud oluliselt rikkalikum ja mitmekesisem. Ja Jamie juba selle koha pealt alt ei vea. Eriti kui kasutada tema 30 min retsepte. Tõsi, 30 minutiga on tema loomingut väga raske valmistada, aga kiiresti saab siiski ja 3-4 äärmiselt kenasti kokku sobivat käiku on ta juba ise meie eest ära valinud.

Olge loomingulised ja järgige retsepte!

Ka seekord peab mainima, et elamine väikelinnas piirab võimalusi saada just nüüd ja kohe vajalikku toorainet. Seega kui midagi on värskelt (ja ka soodsalt!) siin saada, siis tuleb see koju tuua ja nii ongi. Minu seekordne retseptivalik saigi tehtud selle järgi, et mul õnnestus hankida ilus, särasilmne, kolmekilone lõhepoiss. Selline priske ja täitsa armas.

Kogu värske kraami valik pärineb nende kenade piltide autori, Merilini, aiamaalt. Millised lõhnad, nagu teeks süüa otse kasvuhoones, imeline 🙂

Toorainevalik tehtud, Jaime õpetused silmade ees, asusime kokkama ja pildistama. Mõnus, nii mõnus.. on see toidmaailm.

 

 

 

when dreams come true.. tuleb vaid väga tahta.

14 imelist ja rasket päeva köögis, 4 üliandekat kokka, 2 Michelini tähekest, 1 Bocuse d’Ori finalist, üle 2000 teenindatud kliendi ja mina.. Dinner in the Sky tiimis Tamperes ja Helsingis.

Kõik sai alguse sellest, kui juunis Dinner in the Sky külalisena kõrgustest alla tulles teatasin, et ka mina tahan ükspäev olla seal, 45 m kõrgusel ja serveerida külalistele neid isuäratavaid sööke. Möödus kuu ja seal ma olingi.. kohver pakitud ja asusingi teele. Uskumatu 🙂

See imeline kahenädalane teekond viis mind kokku tõepoolest oma ala proffide ja fanaatikutega. Esimeseks selliseks oli Samuli Wirgentius, 2008. a Michelini tärni saanud restorani Postres peakokk.

Kiire köögitöö kõrvalt ei olnud tihtipeale aega ja mõnikord ka lihtsalt ununes Samuli hõrgutised pildile püüda. Aga sellest pole miskit, tema oli kokk, kes valis mind enda kõrvale kõikideks tema õhkutõsteteks. Sain tema käte- ja mõttetööd nii all köögis valmistada kui üleval kõrgustes koos temaga serveerida. Olin ja olen kõrvust tõstetud.

Teisena oli mul au koos töötada Soome ühe tunnustatuma koka, Sasu Laukoneni käe all. Ta on peakokk ja kaasomanik hiljuti Michelini tärni saanud restoranis Chef & Sommelier. Elav tõestus sellest, kui vaba ja lihtne saab olla üks nii kõrgelt hinnatud kokk. Super

Sasu kummardab looduslikkust ja lihtsust. Ta elab ja hingab toidule.. tema ongi hea maitsemeele kehastus. Kannatlik õpetaja ja ülimalt mõnusa huumorimeelega kokk. Aitäh Sasule.

Sasu järelroa valikuks oli lagritsajäätis.. selle külmumisega läks veidi pahasti. Aga meil oli see eest huvitav. Kiirkülmutamise abivahendiks sai nitroglütseriin, millega mängis hea meelega meie Eesti poolne peakokk Mihkel Heinmets.

Helsingis oli esimeseks külaliskokaks Tero Mäntykangas koos oma parema käe Esa Huttuga. Võrratu tiim. Tegutsevad Lapimaal, andunud Lapimaa patrioodid. Lapland Hotel Sky Ounasvaara peakokk ja chef de cuisine.

Neisse kahte on lausa raske mitte armuda. Nende maitsemeel, suhtumine toiduvalmistamisse, nende piiritu rõõmsameelsus ja lahke olek. Kadestamisväärne. Lihtne ja maitsev menüü, kus kesksel kohal kohalikud toorained Lapimaalt.

And last but no least.. Matti Jämsen. Ühe Skandinaavia tunnustatuma restorani G.W Sundmans  peakokk, Bocuse d’Ori finalist.

Oma töös äärmiselt täpne ja nõudlik. Tema toidud olid viimse detailini läbi mõeldud ja viimistletud, ainuüksi magustoit koosnes kümnest erinevast komponendist. Raske ja vägagi huvitav lõpetus nende kuulsuste rivis.

Ja kui külaliskokki polnud lähedal, katsetasime koos peakokk Mihkliga..

.. ja käisime ka ise maitsvat toitu, šampanjat ning päikeseloojangut nautimas. Seal kõrgel.

Soovi, küsi ja sulle antakse. Nii ongi.

 

Lestakala ja kama cotta

Kõik sai alguse sellest, et tublid kalurid püüdsid sel ilusal suvepäeval piisavalt palju lesta, et seda ka mulle ning nende taaskord imeilusate piltide autorile Merilinile maitsmiseks ja pildistamiseks pakkuda. Kuna mu kulla Jamie lestakalast suurt midagi ei pea, siis jätsin tema seekord kõrvale ja läksin oma, täiesti eestimaist rada.. kuigi tuleb tunnistada, et see rada põimub mõne roa puhul ka itaaliapäraste maitsetega. Midagi ei ole teha, armastades Jamiet, armastan ka Itaalia toitu.

Mõnusalt värsket ja maitsvat kodumaist kraami saab praegu nii turult kui ka aiast.. lihtsalt nopi ja valmista, puhas nauding.

Menüüsse valisin seekord:

• Otse heade kalurite suitsuahjus supermaitsva meki saanud lest
• Värske kartul, mis peale koorega keetmist mõnusalt tänu mõnele pesemata mullatükikesele hamba all krõmpsub
• Või ja värskelt peenralt nopitud mugulsibulaga kergelt praetud kukeseened
• Kiire värske kurgi salat valge balsamico kastmega
• Blanšeeritud ning võis ja küüslaugus praetud türgi oad, maitseks ohtralt eesitmaist Valio Forte juustu
• Külm koorekaste rohelise sibulaga

Millised maitsed.. täiuslik.

Ja last but not least.. magustoit. Jah, ilma magusata ei saa.

Kes ei armastaks panna cottat, seda imelist kreemjat maiust. Lisades originaalretseptile keefirit ja kamajahu, saab ühe erilise ja suvise koosluse, täpselt õige magustoidu, millega lõpetada hiline suveõhtusöök. Peoga värskeid põõsalt korjatud marju kaunistuseks ja valmis ta saigi.. hellitavalt kama cotta.

Elu on ilus!

Piri-pirikana.. ja armastusavaldus.

Jamiet olen ma alati armastanud, kogu oma teadliku kokandusmaailmaga seotud elu. See on armastus esimesest pilgust.. siiras, puhas, igavene ja kahjuks täiesti ühepoolne.

Katsetusi olen ma teinud juba kaua, aga vaid pere ja sõprade meeleheaks ning kõhutäiteks. Pistes aga nina sisse fotograafiamaailma.. see muutis kõik. Nüüd on vaja pildistada ja katsetada ning katsetada ja pildistada.. fotomasinasse püüda kõik värsked toorained, mõnusad aroomid, imelised maitsed ja rahololevad näod ning kõhukesed. I love my job.. and Jamie.

Ka teine söögivalik pärineb raamatust Jamie 30 minuti road. Minu köök lõhnab nagu pagaritöökoda ja restorani köök korraga. Kui ma vaid saaksin päriselt teiega kõike seda jagada.. teen seda taaskord vaid ekraani vahendusel, Merilini pildistatud piltide kaudu. Vaadake, imetlege ja imestage.

Uhkus sai minust võitu, esimese pildi autor olen mina ise.

Joogivalikul jäin truuks kodumaisele Võhu Veinile. Silti uskudes on tegemist traditsioonilise Eesti õunasiidriga. Tegelikult tegi see mulle täitsa nalja.. pikaajaliste traditsioonidega siidririik. Cider.. siider 🙂

Aga nüüd veidi hakkimist, kokkamist ja kõige selle hea ja parema maitsmist. Mõnus, nii nii mõnus.

 

Dinner in the Sky

Oma soovidega tuleb alati ettevaatlik olla, sest kui neid piisavalt heade sõprade juuresolekul soovida, kipuvad need täituma. Nii juhtus meie armsa sõbra Marjuga, kes lootis ükspäev seda lahedat ettevõtmist Dinner in te Sky külastada.

Valisin välja päeva, tellisin ilusa ilma ja oligi minek.. maitsma 45 m kõrgusele restoran Tchaikovsky peakoka Vladislav Djatšuki poolt valmistatud ja serveeritud roogasid.

Toit oli maitsvaim, seltskond parim ja päike paistis sel päeval meie jaoks.

Jamie, karbid ja rabarberi-millefeuille

Minu esimene postitus. Ja ei midagi üllatavat.. katsetused Jamie varamust. Aga kes siis veel, kui mitte tema :). Värskete rannakarpide kättesaadavusega siin Haapsalus just kiidelda ei saa, aga Selveri kalaleti müüjale silma tehes saime teada, et esmaspäeviti saabuvad karbikoormad. Jah koormad, lausa mitu kilo korraga. Ja kuna nii meie peres kui ma sõprade seas on need väga hinnas, saigi esimese kokkamise pearoaks valitud rannakarbid bloody maryga.

Eelistades eestimaist, sai bloody mary kastmesse vajaliku portveini asemel katsetaud kodumaist rabarberiveini. Päris veiniks seda nimetada ei saa, pigem šnaps.. aga maitses toiduvalmistamise kõrval hästi. Nii mulle kui mu heale abilisele ja nende imeliste piltide autorile, Merilinile.

Magusroaks valis Jamie karpide kõrvale imelise rabarberi-millefeuille. Valik oli aus, lihtne ja niinii maitsev. Rabarberist, maasikatest, ingverist ja vanillist keedetud moosi nõrutades sain mõnusalt vürtsika ja värske maitsega siirupi, millele jääd ja gaseeritud vett lisades valmis absoluutselt täiuslikult maitsev limonaad.

Katsetage teiegi. Ja kui keegi retsepte vajab, siis teate, kuskohast mind leida. Ilusat juuli algust teile, mu head sõbrad!